Laulge Jumalale kiitust

Issand ei õnnistanud mu isa meeldiva lauluhäälega. Otse vastupidi: ta ei suutnud üldse viisi pidada. Tema kõrval seisjad ei suutnud kirikus üldse laulda. Mu ema laulis kooris. Mu õde ja mina laulsime sageli vanaemaga ühest lauluraamatust, jättes isa teises pingiotsas omaette laulma. See ei paistnud teda kunagi häirivat. Iga jumalateenistus leidis ta oma ebamusikaalse hääle ülistuslauludele lisamas. Ta tegi tõesti iga pühapäev oma “rõõmsat lärmi”.

Meie vokaalsete jõupingutuste kvaliteet ei ole Jumalale tähtis. Jumal ei hooli, kas me laulame nagu inglid või määgime nagu kitsed. Jumal, kes meid lõi, tunneb me võimeid. Nende ülistus, kes Jumalat armastavad, on talle meelepärane. Kui me jumala-teenistuse ajal laulame, siis ei tee me seda meid ümbritsevate inimeste meeleheaks. Me tõstame oma hääle, et olla meelepärane Jumalale, kes meid armastab, meist hoolib ja meie eest suri.