Surmast ülestõusmisesse

Suurel reedel seisis Johannes Joosepi ema Maarja kõrval risti juures. Üheskoos seisid nad silmitsi oma elu kõige hullema päevaga, kui kannatas ja suri inimene, keda nad armastasid. Järgmiseks loeme, et Johannes jooksis pühapäeval tühja haua juurde. Aga kus ta laupäeval oli? Kas ta püüdis lohutada Maarjat ja tegeleda oma tühjusetundega? Kas ta viibis koos teiste jüngritega, kes püüdsid möödunud sündmusi mõista? Kas ta läks pikale jalutuskäigule, elades uuesti möödunud päevi läbi? Kui me vaid oleksime saanud teda rahustada: “Pea vastu, Johannes, ülestõusmine on lähedal. Asjad lähevad paremaks.” Aga tõenäoliselt ei oleks ta meid uskunud.

Üks minu elu kõige hullemaid päevi oli see, kui ma sain teada, et mul on kasvaja. Inimesed ütlesid mulle: “Kõik läheb paremaks”, aga ma ei uskunud neid. Aastaid hiljem teenin ma kannatajaid ja mul on ilmunud mitu raamatut. Jah, mu elu läks paremaks. Aga ma ei uskunud, kui inimesed mulle seda ütlesid.

Meile kõigile võib tulla kaotus ja surm. Kui me oleme murtud ja segaduses, tundub tulevik segane. Olukorrast sõltumata võime edasi elada kindlustundes, et kord tuleb ülestõusmine. Seda ütleb Jumal.