Ei mingit tähtsust

¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.

Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
²Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
³Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
⁴Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
⁵Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
⁶See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.

⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.

¹¹Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

¹³Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.