Olge õnnistatud

On laupäev, kell on pool kuus hommikul. “Kas tõesti, Jumal?”

Rühm koguduseliikmeid läheb kell kuus kodutute misjonile süüa tegema ja hommikueinet pakkuma. Neljapäeval ütlesin ma pastorile, et mul on laupäevaks plaanid tehtud, kuigi mu kavandatud üritus ei alanud enne kella kümmet ja selleks ajaks oleksime juba töö lõpetanud. “Kas polnud ma sel aastal juba mitu korda abiks käinud? Ka teised peavad seda tegema.”

Kõik need ja muudki mõtted jooksid mu peast läbi. Ma püüdsin leida vabandusi. Aga kuna ma olin täiesti ärkvel, tundsin, et Jumal tahab, et ma läheksin. Tavaliselt ei ärka ma laupäeval kunagi nii vara üles. Hoolimata sellest, et tundsin end süüdlasena, lamasin ma ikka veel voodis. Siis adusin, et ükskõik, kas ma lähen või mitte, ei armasta Jumal mind rohkem ega vähem. Minu pääste ei oleks sugugi vähem turvaline. Selle arusaamise peale tõusin ma rõõmsa südamega voodist ja olin valmis teenima minema.

Puudustkannatajatele hommikueine valmistamine ja pakkumine ning koos vendade-õdedega töötamine oli õnnistus. Jumal ei äratanud mind selleks, et täidaksin ülesannet, Jumal äratas mind, et ma saaksin õnnistatud.