Tavalised teod

Mitu aastat tagasi mängis mu poeg noorte liigas pesapalli. Mulle meeldis koos teiste emadega mänge vaadata, eriti koos nendega, kes olid selle koguduse liikmed, mille pastor ma olin. Selle idüllilise aja keskel toimus sündmus, mis murdis meie väikelinnas kõikide südame: kolledži meeskonna tippmängija sai võistlusreisil olles autoõnnetuses surma. Ta oli 19-aastane. Tema vanem õde Melinda oli meie koguduse liige.

Järgmisel suvel, kui Melinda ja mina jälgisime taas pesa-pallimängu, küsisin ma temalt, nagu olin tol aastal sageli küsinud: “Kuidas sa sellest üle saad?” Melinda vastas: “Jumala armust. Ma tean, et mu eest palvetatakse. Kui inimesed saadavad mulle kirjakesi või kaarte, kui nad helistavad, et teada saada, kuidas mul läheb, siis tean ma, et nende armastus ja mure minu pärast on vastused mu palvetele ja anumistele saada toetust.”

Me kõik tunneme kedagi, kellel on raske aeg – töökoha kaotus, haigus või lähedase surm. Kas me otsime nendes olukordades liiga paaniliselt Jumala kohalolu? Kas me ootame, et palve-vastused oleksid eriliselt dramaatilised? Jumal tegutseb selliste lihtsate asjade kaudu nagu telefonikõne sõbralt. Teie ja mina saame olla vastus kellegi abi- ja lohutuspalvele.