Kalju tormis
Lugege Laul 57:1-3
Issand on ... mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik. (Laul 18:3)
Me ronisime Washingtoni Kaskaadides mäest üles. Ilm oli vaikne, me olime allpool lumepiiri ja mäetipp oli nägemisulatuses. Äkki tundsime umbes 7500 jala kõrgusel metsikut tuult, mis tegi liikumise raskeks ja ohtlikuks. Jopesid ümber tõmmates ja oma silmi puhuva prahi eest kaitsta püüdes roomasime mu ronimiskaaslane (minu tulevane naine) ja mina suure kivirahnu varju. Kalju pakkus kaitset, kuni me saime jätkata oma teekonda mäetippu, kus õhk oli selge ja rahulik.
Ka meie elus juhtub sageli nii. Ootamatult võivad esile kerkida väljakutsed ja ebakindlus, mis hävitavad me plaanid ja katkestavad me teekonna. Meid võivad tabada töötus, üksindus ja haigus ning siis tunneme, et me ei ole suutelised toime tulema. Ent kui meid ümbritsevad raskused ja hädaoht, saame leida varjupaika kaljus, kelleks on Issand, sest teame, et Jumal kuuleb me palveid ja pakub meile varjupaika nii siin maa peal kui igavikus.
Ka meie elus juhtub sageli nii. Ootamatult võivad esile kerkida väljakutsed ja ebakindlus, mis hävitavad me plaanid ja katkestavad me teekonna. Meid võivad tabada töötus, üksindus ja haigus ning siis tunneme, et me ei ole suutelised toime tulema. Ent kui meid ümbritsevad raskused ja hädaoht, saame leida varjupaika kaljus, kelleks on Issand, sest teame, et Jumal kuuleb me palveid ja pakub meile varjupaika nii siin maa peal kui igavikus.
Robert Boertien (Oregon)