“Jumal õnnistagu teid”

Ühel hilisõhtul, kui ma platvormil metroorongi ootasin, lähenes mulle kodutu. Kuna rongi veel ei paistnud, hakkasin ma tema lugu kuulama, samasugust lugu olin ma kuulnud paljudelt, kes elavad me linnatänavail: narkootikumid, kuritegevus, ligimese kaotus ja korratu elu. Ta otsis parajasti toitu. Meil oli helge moment, kui me naersime oma lemmikmeeskonna üle ja ma tundsin, et tahan teda aidata. Kui rong lähenes, ulatasin ma talle rohkem raha, kui ta tavaliselt nägi, teades, et sellest piisab, et ta saaks minna nurga taga asuvasse turvalisesse, puhtasse ööbimis-kohta. Ta oli mu annetusest vapustatud ja mina olin omakorda vapustatud väljendist, mis ta huulte vahelt tuli: “Jumal õnnistagu teid.”

Kui rong liikuma hakkas, adusin ma selle hetke tõelist tähendust. Tol momendil tõi Jumal kaks teerada kokku – ühe, millele oli vaja õnnistust ja ühe, millele oli juba antud palju õnnistusi. Ma olen äärmiselt tänulik õnnistuste eest mu elus. Aga tol hetkel nägin ma, et mind on õnnistatud, et teisigi õnnistada, nagu Paulus rääkis Korintose kristlastele.

Usk pöörab me südame meie kõige raskematel hetkedel Jumala poole. Ent sama usk saab meid juhtida lähenema elule lahtiste silmade ja avatud südamega olemaks teistele õnnistuseks.