Vaadake tervikut

Kui ma olin kuueaastane, sooritas mu ema enesetapu. Mina leidsin ta surnukeha. Peale ema surma ei räägitud mulle temast, seepärast kasvasin ma üles teda kui tervikut tundmata. Kõige ilmekamalt mäletasin ma ema tema kohutaval hetkel.

Ema viieteistkümnendal surma-aastapäeval tundsin ma, et Jumal ootab, et ma oma ema tundma õpiksin. Vastuseks sellele veetsin ma kuus kuud tema elu uurides ning käisin kohtades, kus ta oli elanud, õppinud ja töötanud. Oma abikaasa, isa ja paljude teiste toel sain ma oma emast piisavalt palju teada kogemaks, et lõpuks ma tunnengi teda. Ma sain teada tema elust ja sellest, kui väga ta mind armastas. Kauge ja tundmatu kuju asemel sai temast minu ema.

Selle tervenemisprotsessi ajal näitas Jumal mulle, et kui ma püüan näha teisi nii, nagu Jumal neid vaatab, pean ma vaatama nende kõige raskemate hetkede taha. Jeesus ei alandanud Peetrust usu puudumise tõttu, mida Peetrus ilmutas, kui ta lainetesse vajus või oma Issandat salgas. Selles asemel nägi Jeesus Peetruses ebatäiuslikku järgijat, kes teda sügavalt armastas ja kelle anded olid suuremad kui ta patud.

Meiegi saame laiendada samasuguse tervendava armu meid ümbritsevatele inimestele ja meie eelkäijatele.