Igapäevane tegelikkus

Selles ei ole mingit kahtlust – ma naudin rockmuusika kontserte! Neid reklaamitakse piisavalt varakult, me tellime piletid ja kui päev jõuab lähemale, kasvab ka meie ootus. Kuna need üritused lasevad inimestel kaotada piirangud, on need suurepäraseks stressi alandajateks. Mõne tunni jooksul võime valjusti laulda, vahekäikudes tantsida ja igati lõbutseda muusika saatel, mida me armastame. Elavad kontserdid on vaid-kord-elus sündmused ja peaaegu alati on tunne, et need hetked ei kordu iial. Need on ainulaadsed. Muusika ja üritus iseenesest jäävad sageli nädalateks meie mälestustesse.

Kas ülestõusmispühade aeg on teie elus veidi nagu rockmuusikakontsert? Kas me laulame valjusti ja tantsime vabalt rõõmust hämmastava kingituse pärast, mida Jumal Kristuse Jeesuse kaudu meist igaühele pakub? Kas see on meie lemmikaeg? Kui kaua me mäletame ülestõusmispühi, kui me liigume kalendriaja järgmisesse perioodi?

Iga pühapäev on mõeldud olema meile kõigile miniülestõusmispühad. Me püüame iga nädal pühapäevase jumalateenistuse ajal uuesti taastada sama rõõmu ja tänulikkuse, et saaksime selle sündmuse igasse päeva kanda. Meie rõõm võib olla tunnistuseks elust, mida Kristus meile kõigile pakub – ja mida me peaksime ka teistele pakkuma. Sel moel saavad ülestõusmispühad olla igapäevane tegelikkus ja mitte lihtsalt mälestus.