Mitte kunagi lootuseta

Meditsiiniõena töötades külastan ma patsiente nende kodudes. Kaks aastat tagasi suvel läksin ma koju, kus nii ema kui poeg olid lootusetult haiged. Nad teadsid, et nende tervis ei lähe kunagi paremaks, aga selles imeliselt helges kodus võeti mind vastu lahkuse ja naeratustega. Me rääkisime ja naersime palju. Selles kodus ei olnud kurbi nägusid, vaid lootus. Poeg ei saanud enam voodist välja, ta oli 19-aastane ning suutis vaevu käsi ja jalgu liigutada. Isegi haigevoodis olles sooritas ta kooli lõpueksamid ja unistas ülikooli minekust.

Ta suri oktoobri lõpus ühel pühapäevaõhtul. Väljas oli külm. Kui ta viimast korda hinge tõmbas, ilmus tuppa liblikas. Ma olin seda nähes tõeliselt üllatunud, sest tavaliselt me ei näe sügisel liblikaid. Liblikas meenutas mulle, et isegi kõige raskematel hetkedel on meil lootust. Kui ta suri, olid ta õpikud voodi kõrval laual. Ta jätkas lootmist, et saab tervemaks ja läheb ülikooli.

Kuus nädalat hiljem suri ta ema. Ma ei käi enam selles kodus, aga iga kord, kui ma sellest majast möödun või näen liblikat, on mu süda täidetud lootuse ja tänuga Jumala armastuse ja igavese elu anni eest.