Ma kuulun

Minu esimene mälestus sellest, et olen teistsugune, on seotud armiga minu paremal käerandmel. Oma varastel eluaastatel olin täiesti kindel, et ainus asi, mida inimesed mind vaadates nägid, oli inetu joon pidevate märkidega mu nahal, kus oli haava sulgemiseks klambreid kasutatud. Ma olin kindel, et mu arm, mu puudus välgatas sama eredalt nagu neoonmärk.

Kui ma aga kasvasin ja küpsesin, hakkasin ma samastuma teiste “märkidega” – ristimismärk mu otsmikul, leeritamismärk mu südames, jüngerluse märk mu hinges. Pikkamööda lõpetasin ma mõtlemise sellest haavast, mis oli mind liiga kaua oma väikeses ahelatehaardes hoidnud.

Arm minu käerandmel on mõnevõrra tuhmunud. Ka hirm, et ma ei kuulu teiste hulka, on tuhmunud. See on asendunud uue kuulumistundega – ühendatud Vaimu ja Jumala perekonda kuulumisega. Olles osa kristlastest, kes peavad oluliseks tunnustamist ja armastust, ei ole mul enam vaja karta, et olen imelik. Selles perekonnas avastame me üksteise kriimustusi ja haavu – mõned on väljast nähtavad, mõned on südamesse peidetud. Kõigest hoolimata muudab usklike hulgas tegutsev Jumala kiirgav, eluandev Vaim need armid märkideks, mis tähistavad tervenemist.