Igavene lootus

Sellest ajast peale, kui mu ema suri, olen ma mõelnud temale ja tundnud puudust temaga veedetud ajast. Õnneks olen ma ümbritsetud paljude asjadega, mis pakuvad lohutust: minu voodit kaunistab tema kätega tikitud värvikas päevatekk, minu tagaaias on roosipõõsas, mis hakkas tema aias pistikust kasvama, armastav kirjake, mille ta oli pannud minu jaoks seifiruumi kasti ja millel seisis: “Kui sa usaldad Jumalat ja käid usus, siis jõuad kaugele. Emaarmastus ei sure iial.” Suurimaks lohutajaks on aga Jeesuse Kristuse tõotus, mis andis talle nii paljudeks aastateks lootust: “Sest mina elan ja ka teie peate elama.”

Ma tean, et tunnen ka edaspidi oma emast puudust. Me mälestame neid, keda me nii palju armastame, aga usu läbi Jumalasse saame kogeda rõõmu isegi kurbuse ajal.