See on usuteadus

Suure osa oma elust pühendasin ma usuteadusele vähe tähelepanu. Ma lugesin Piiblit ja kirjandust Piibli kohta, aga usuteadus tundus akadeemiline, ebahuvitav. Siis mõni aasta tagasi, olles mures, et mul on midagi puudu, hakkasin ma lugema usuteadusest ja kuulsatest usuteadlastest. Ma sain teada, kuidas Lyoni piiskop Ireneus ja Augustinus Hippost mõjutasid vara-kristlikku doktriini. Ma lugesin Lutherist, Calvinist ja Zwinglist ning nende ideede põhjalikust mõjust kristlikule mõtlemisele. Ma lugesin sellistest tänapäevasematest teoloogidest nagu F. D. Schleiermacher, Paul Tillich ja Karl Barth ning ma sain isegi aru paljust, mida nad kirjutasid.

Jah, ma avastasin, et olin ilma jäänud distsiplineeritud uurimise süvendavast kogemusest Jumala suhtlemisest meiega. Ma sain teada, et kui ustavad inimesed mõtlevad Pühast Vaimust inspireerituna Jumalast, hakkab pimeduses paistma valgus. (Vaadake Johannese 1:5.)

Usuteadlased vaidlevad regulaarselt. Aga kellel on õigus? Teoloogia ise liigub mitmesugustesse usumudelitesse ja neist välja. See valgustab teed nii hästi, et tõeotsija unustab kergesti sihtpunkti. Korintose kristlased olidki sellesse lõksu langenud. Nad olid mitmesuguse taustaga ja puutusid kokku paljude võistlevate väidetega kristlikust tarkusest. Seepärast otsis Paulus tuge põhilisest. “Me kuulutame ristilöödud Kristust,” ütles ta korintlastele. See ongi tõde. See on usuõpetus!