Palun helista

Telefon vaikib. Miks ta ei ole helistanud? Mitu päeva on möödas, kui ma viimati oma tütrest kuulsin. Me oleme kujundanud harjumuse olla ühenduses, lihtsalt helistada. Ta elab väga toimekat elu, et kui ma temast ei kuule, siis tean, et ta on lihtsalt unustanud. Kui midagi oleks valesti, siis ta helistaks. Mina aga tunnen tema helistamisest puudust, ükskõik, kui lühikesed need kõned on.

Äkki tuleb mulle mõte. Just nii tunneb Jumal, kui me ei palveta. Mind ümbritsevad Jumala armastuse meenutused. Ent mõnikord panen ma argielu rutus Jumalaga palves veetmise kõrvale või unustan Jumalat tänada. Jumalale meeldib meist kuulda. Ükskõik, kas palve on lühike või pikk, tahab Jumal kuulda kõigest, mis on meie mõtetes. Jumal hoolib. Jumal on huvitatud ja aitab meid, kui me teda palume. Jumal on alati kohal, oodates minu “helistamist”.

Lõpuks telefon helisebki. Tütre häält kuuldes täitub mu süda rõõmuga. Ma ei mõtle enam kunagi, et mu palved on liiga lühikesed, liiga pikad või tähtsusetud Jumalale, kes neid alati armastuse ja rõõmuga vastu võtab.