Kas te kardate surra?

Mõni päev enne seda, kui mu isa vähki suri, naasin ma Filipiinidele teda külastama. Isa tervis halvenes pidevalt ja tal olid talumatud valud, ta suutis vaevalt sõnu lausuda ja liigutada. Sellest hoolimata tundis ta mind ära. Teda suremas vaadates sosistasin ma: “Isa, ma armastan sind. Ma loodan, et sa usud ainult Kristusesse.” Ta vastas nõrga ja aeglase sosinaga: “Alati. Ma armastan sind, poeg.” Kolm päeva hiljem suri ta rahulikult.

Sageli ei taha me surma tegelikkusega silmitsi seista. Oma armastuse tõttu meie vastu kannatas Jeesus ristilöömise agooniat ja valu. Lõpuks usaldas Jeesus oma hinge Jumala kätte. Kolm päeva hiljem tõusis ta surnuist üles. Kui me usaldame oma elu Jeesuse Kristuse kätte, on meil lootust isegi siis, kui me seisame surmaga silmitsi. Meil on lootus Kristuses, kes alistas surma, et meie elaksime igavesti tema kirkuses.