Tormine ilm

Kui ma olin väike, algas meie kolmenädalane koolivaheaeg juunis, Lõuna-Aafrika varakevadel. Ilm oli tavaliselt päevade ja mõnikord nädalate kaupa külm, märg ja tormine. Need välis-tingimused sundisid meid toas viibima, kus me kogesime sageli tüdimust, halba tuju ja riidusid. Me igatsesime kogu hingest oma sõpradega pargis mängida.

Talveilmaga paremaks toimetulekuks pani ema meid soojalt riidesse ja viis Kaplinna botaanikaaeda. Mõnikord võttis ta lõunasöögiks kaasa suure võileiva ja puuvilju. Ta hoidis me käest kinni ja me jalutasime raudteejaama. Vihma käes vihmavarjude alla peitudes läksime läbi poriste teede ja loikude kasvuhoonesse. Me võtsime vihmamantlid seljast, panime varjud kinni, avasime klaasuksed ja sisenesime kuiva, turvalisesse keskkonda. Kui olime seal sees, ümbritsesid meid orhideede ilu ja eksootiliste õite lõhn. Siin saime vastu seinu pekslevatest vihmahoogudest hoolimata õnnelikult tundide kaupa mängida.

Samal viisil kujutan ma iga päev oma palveajal ette, et ma võtan oma maistest “vihmahoogudest” varjudes kinni Jeesuse käest ja avan palvemeelselt Issanda botaanikaaia uksed. Ma sisenen Kristuse kaitsvasse kohalolusse ja tunnen end seinte taga olevatest elutormidest hoolimata turvalisena.