Eesolev tee

Kui ma mööda kiirteed kodu poole sõitsin, ümbritsesid mind tumedad pilved ja lakkamatud vihmahood. Viaduktile lähenedes nägin ma mootorratturit, kes oli mõistlikult viadukti all peatunud, et vihmavarjus olla. Ma kaldun mootorrattureid märkama, sest minu abikaasale ja mulle meeldis väga rattaga sõitmas käia. Kui mu abikaasa mitu aastat tagasi vähki suri, tundsin ma nendest meeldivatest sõitudest puudust. Nüüd mootorratturit nähes tänan ma Jumalat imeliste mälestuste eest, mida me abikaasaga jagasime, oma seikluste ajal kauneid maastikke nautides.

Varsti peale seda, kui ma üle viadukti sõitsin, olin ma vihma käest väljas ja eesolev tee oli kuiv. Ma mõtlesin mootorratturile ning sellele, kuidas kõik tema ümber on pime ja vihmane, aga veidi kaugemal on ilm selge ja kuiv. Ja siis mõtlesin ma oma elule, oma abikaasa võitlusele vähiga ja sellele, kui sageli ma olen tundnud, et mind ümbritsevale olukorrale vaatamata kannab Jumal minu eest hoolt.

Võib-olla pean ma veidi kauem ootama, kuni mu ees olev tee muutub paremaks kui see, mida ma praegu näen. Jumal on ustav ja ta on tõotanud lasta kõigel tulla heaks neile, kes teda armastavad.