Koht taevas
Lugege Ilmutuse 21:1-5
Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles. (Laul 27:10)
Kui mu emal diagnoositi viimases staadiumis rinnavähk, siis eeldati, et ta elab veel mõne nädala. Sõnum oli vapustav. Äkki tundsin ma ennast üksiku, kurva ja täiesti eraldatuna. Ma ei kujutanud ette, mis saab siis, kui mu ema sureb. Tühjus oleks tohutu. Tol hetkel meenus mulle laul 27:10. Mind lohutas teadmine, et Jumal on alati minuga.
Kaheksateistkümne kuu jooksul, kui mu ema haigusele vastu pidas, lohutas Jumal mind ülaltoodud lauluga. Ma suutsin olla oma emale toeks. Kui mu ema suri, palusin ma lihtsalt Jumalat, et ta seisaks minu kõrval. Jumal andis mulle väge ja tarkust edasi elada. Nagu alati, oli Jumal ustav, ta püsis mu lähedal ega lasknud mind iial vankuda.
Nüüd, mitu kuud peale ema surma tunnen ma endiselt temast puudust. Siiski olen ma tänulik Jumalale, et mu ema kannatus on pöördunud rõõmuks ja ta valu on lakanud. Minagi tunnen rahu, olen turvaline teadmises, et nii mina kui mu ema puhkame Jumala armastavatel kätel.
Kaheksateistkümne kuu jooksul, kui mu ema haigusele vastu pidas, lohutas Jumal mind ülaltoodud lauluga. Ma suutsin olla oma emale toeks. Kui mu ema suri, palusin ma lihtsalt Jumalat, et ta seisaks minu kõrval. Jumal andis mulle väge ja tarkust edasi elada. Nagu alati, oli Jumal ustav, ta püsis mu lähedal ega lasknud mind iial vankuda.
Nüüd, mitu kuud peale ema surma tunnen ma endiselt temast puudust. Siiski olen ma tänulik Jumalale, et mu ema kannatus on pöördunud rõõmuks ja ta valu on lakanud. Minagi tunnen rahu, olen turvaline teadmises, et nii mina kui mu ema puhkame Jumala armastavatel kätel.
Georgina Mattute Henze (Mehhiko, Liiduringkond)