Usupärand

Möödunud aastal tähistasin ma oma “seitsmekümnendat” eluaastat, nagu on öeldud Laulus 90:10. Kui ma vaatan peeglisse, näen ma mõninga kurvastusega oma lõtvunud lihaseid, kortsus nahka ja halli kiilanevat pead. Teleekraanilt ning aja-lehtedest ja ajakirjadest meenutatakse mulle traditsioonilisi koduseid ravimeid ja garanteeritud ravivahendeid nende vastu. Need on küll kiusatuseks, kuid selle asemel, et vana renoveerida, jälgin ma vaimustuse ja rõõmuga oma elu noort pikendust oma laste ja lastelaste näol.

Ma ei leina oma pikkamööda kustuvat mälu. Selle asemel kasutan ma rõõmsalt oma Jumala poolt antud seni alles jäänud ressursse ja vaimuandeid kindlustamaks, et minu palveeeskuju kaudu näevad mu järeltulijad ja kõik teisedki Kristust minu sees. Ma tahan, et nemadki järgiksid seda rõõmu- ja rahuteed, mida ma olen oma usuelus kogenud. Omal ajal nad järgnevad mulle, et olla igavesti koos Jumalaga.