Püha jutuajamine

Õhtul, kui päike on loojumas ja mu päevatööd on tehtud, kogen ma rõõmsat ootust. Ma ootan kõnet oma koguduse-õelt Olgalt ja me alustame telefoni teel oma igapäevast õhtupalvet.

Kui minust sai usklik, ei hinnanud ma isikliku palve tähtsust. “Milleks palvetada,” mõtlesin ma, “kui Jumal teab kõike ja tunneb me mõtteid juba enne, kui me midagi teeme. Jumal teeb seda, mis on parim. Ma arutlesin, et olen ainult inimene ja võin halbade tegude pärast andeks paluda.”

Ent pikkamööda hakkasin ma tundma vajadust palvetada. Ja kui ma suutsin palvetada koos teise inimesega, muutus palve lausa hädavajalikuks. Ma ei küsinud enam endalt: “Miks ma pean paluma kõiketeadjat Jumalat?” Ma lihtsalt vajasin seda õhtust jutuajamist Issandaga.

Oleme Olgaga nüüd juba viis aastat koos palvetanud. Sõbrad ja pereliikmed teavad meie palveajast ning paluvad meid ühe või teise olukorra eest palvetada. Me palvetamegi, mõistes, et Jumal andis meile eesõiguse minna otse Jumala ette. Jeesus ütles: “Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”