Tema kangelaslik hääl

Tol talvel, kui ma olin kaheksa-aastane, läksin ma oma venna Christianiga meie maja taha lumisesse metsa hulkuma. Lumi oli juba sügav ja sadas veel juurde. Mu vend ja mina kõmpisime vaevaga üle põõsaste ja mahakukkunud puuokste, taipamata, et meie jalajäljed, mis oleksid aidanud meid koduteed leida, jäid lume alla. Vähem kui tunniga olime eksinud ja kõik meie jõupingutused teed leida olid viljatud. Me hakkasime kartma ning külm hakkas meie nägu, nina ja varbaid näpistama. Äkki kuulsime isa rahustavad häält, kes meid nimepidi hüüdis. Osaliselt hirmunud, kuid samal ajal rahustatud, leidsime me tee tema hääle juurde ja olime päästetud.

Olime vennaga nagu eksinud lambad, kes otsisid oma karjast. Nii nagu isa vali hääl päästis meid külmumast, oleme meie, kristlased, päästetud, kui me kuulame Issandat Jeesust, kes meid kutsub. Mu vennale ja minule tundus, et isa on kangelane ja karjane. Ta teadis juba enne meid, et me oleme eksinud. Samal viisil tuleb Jeesus meid otsima, olles valmis meid päästma ja lohutama.