Inimesed nagu mina
Lugege Luuka 22:14-20
“Võtke see ning jagage see eneste vahel.” (Luuka 22:17)
Nagu tavaliselt viieteistkümne-aastaselt, istusin ma ka seekord meie kiriku hommikuse jumalateenistuse ajal oma isa kõrval. Tol hommikul tundsin ma ennast väärtusetuna. Mõne aja pärast pidi algama leivamurdmine ja me pidime altari ette minema. Mina ei tundnud, et võiksin seda teha, ma ei olnud piisavalt hea.
Ma olin alati kirikusse kuulunud ja pühapäevakoolis käinud. Mind ristiti, kui ma olin kaheteistkümnene ja ma käisin koos perekonnaga regulaarselt kirikus. Sellegipoolest näis mulle, et mu igapäevaelu tegevused ei laabu sama hästi kui teistel ja ma ei tundnud, et nii teised kui Jumal on mind omaks võtnud. Mulle tundus, et ma ei ole küllalt hea, et leivamurdmisele minna.
Tollel pühapäeval otsustasin ma, et jään oma kohale. Kui oli aeg ette minna, pöördus isa mu poole ja küsis: “Kas tuled?” Ma läksin isa järel altari ette ja põlvitasin tema kõrvale. Kui koguduse liige mulle leiva ja veiniga lähenes, tundsin ma, kuidas vaikne hääl minu sees ütles: “See on sinusuguste inimeste jaoks.” Minust voolas läbi kergendustunne ja ma võtsin rõõmuga leiva vastu.
Sellest ajast peale, juba kaua aega tagasi, olen ma alati tundnud, et pean leivamurdmisest osa võtma. See on olnud tõeline arm!
Ma olin alati kirikusse kuulunud ja pühapäevakoolis käinud. Mind ristiti, kui ma olin kaheteistkümnene ja ma käisin koos perekonnaga regulaarselt kirikus. Sellegipoolest näis mulle, et mu igapäevaelu tegevused ei laabu sama hästi kui teistel ja ma ei tundnud, et nii teised kui Jumal on mind omaks võtnud. Mulle tundus, et ma ei ole küllalt hea, et leivamurdmisele minna.
Tollel pühapäeval otsustasin ma, et jään oma kohale. Kui oli aeg ette minna, pöördus isa mu poole ja küsis: “Kas tuled?” Ma läksin isa järel altari ette ja põlvitasin tema kõrvale. Kui koguduse liige mulle leiva ja veiniga lähenes, tundsin ma, kuidas vaikne hääl minu sees ütles: “See on sinusuguste inimeste jaoks.” Minust voolas läbi kergendustunne ja ma võtsin rõõmuga leiva vastu.
Sellest ajast peale, juba kaua aega tagasi, olen ma alati tundnud, et pean leivamurdmisest osa võtma. See on olnud tõeline arm!
Dorothy O’Neill (Lõuna-Austraalia)