Mitte tavaline leib

Mulle meeldivad erinevate maade toidud ja üks asi, mida ma kõige rohkem naudin, on leib. Mõned leivad on lamedad, teised aga pärmiga kergitatud. Mõned on tihked ja tumedad, teised kohevad ja heledad. Mõnesid serveeritakse soojalt ja teisi toatemperatuuril. Ma ei tüdine kunagi uurimast ja avastamast, kuidas erinevates kultuurides leiba valmistatakse.

Lisaks maitsele ja vormile on leivas veel üks hämmastav asi. Ükskõik, kui erinevad need ongi, jagavad need eesmärki, kogemust, millega me kõik saame ühenduses olla. Paljudes kultuurides on leib põhitoiduaine, see toidab iga päev meie ihu ja annab meile jõudu. See ka ühendab meid. Hommikust võileiba süües kujutan ma ette kedagi teist, kes kaugel maal oma lõuna- või õhtusöögi juurde leiba sööb. Ise leiba küpsetades kujutan ma ette, kuidas keegi teine mujal riigis sedasama teeb – hoolikalt ja armastusega.

Kui Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib,” siis saame me otsekohe aru kesksest kohast, mis Jumalal on meie elus. Kui me mõtleme Jeesusele, “eluleivale”, omandab meie tavaline igapäevane leib sügava, rikka tähenduse ja muutub millekski eriliseks.