Usk ülestõusmisesse
Lugege Johannese 11:17-27
Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. (Johannese 11:25)
2008. aastal, kui mu isa ootamatult suri, langesin ma depressiooni ja tundsin ennast kaua aega tuimana. Minu sessioonid psühholoogiga ei toonud mind depressioonist välja, ma vajusin veel sügavamale kurbusesse.
Kuid sündmus, mis toimus üle kahe tuhande aasta tagasi, oli see, mis mind pimeduse sügavusest arusaamise, usu ja väega välja tõstis. Ülestõusmise mõistmine oli nagu palsam mu pidevale ja sügavale kurbusele. Teadmine, et Jeesus ei jäänud ristile või hauakambrisse, vaid ta tõusis surnuist üles, nagu oli tõotanud, oli mulle võimsaks lohutuseks.
Kristuse ülestõusmise tõest sai minu ankur. Ma omandasin kindlustunde, et ühel päeval, aulise ülestõusmise päeval oleme me kõik jälle üheskoos paigas, kus pole enam hirmu, valu ega surma. Kristuse ülestõusmise lootuses teadsin, et ma ei ole oma isa kaotanud, sest ta on Issandaga ja Issand on minuga.
Kuid sündmus, mis toimus üle kahe tuhande aasta tagasi, oli see, mis mind pimeduse sügavusest arusaamise, usu ja väega välja tõstis. Ülestõusmise mõistmine oli nagu palsam mu pidevale ja sügavale kurbusele. Teadmine, et Jeesus ei jäänud ristile või hauakambrisse, vaid ta tõusis surnuist üles, nagu oli tõotanud, oli mulle võimsaks lohutuseks.
Kristuse ülestõusmise tõest sai minu ankur. Ma omandasin kindlustunde, et ühel päeval, aulise ülestõusmise päeval oleme me kõik jälle üheskoos paigas, kus pole enam hirmu, valu ega surma. Kristuse ülestõusmise lootuses teadsin, et ma ei ole oma isa kaotanud, sest ta on Issandaga ja Issand on minuga.
Marlenin Roman (Dominikaani Vabariik)