Väsinud jalad
Lugege Matteuse 11:28-30
Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise. (Matteuse 11:28)
Me pakkisime oma laagripaiga kojuminekuks valmistudes kokku. Siis viisime mu viieaastane tütar Alison ja mina asjad mäest alla kalastuskoha juurde. Ma olin vaimustatud Jumala loodu majesteetlikkusest. Kõrguvad männid seisid nagu tunnimehed, lubades meid heita pilgu allpool paiknevale võimsale panoraamile. Pilku pööramata ütlesin ma Alisonile: “Kas pole ilus?”
“Nojah,” ütles ta, “mitte siis, kui jalad on väsinud.”
Ma mõistsin, et sel ajal, kui minu silmad olid aukartuses üles-poole tõstetud, olid Alisoni silmad kinnitatud raskele teerajale.
Meil kõigil on aegu, kui me jalad on nii väsinud, et me ei suuda meid ümbritsevat ilu näha. Väsitaval eluteel võime tegeleda raske olukorraga, hoolitseda eaka vanema eest, võidelda kaotusega, võtta endale liiga palju kohustusi, püüda majanduslikult pinnal püsida. Ükskõik, mis meie raskel teel ees seisab, ütleb Kristus meile: “Tulge minu juurde.” Kui me tuleme iga päev palvetades ja Piiblit lugedes Jumala juurde, siis me õpime Vaimult ja tunneme Jumala kätt, mis tõstab meie pilgu ülespoole ja laseb meid ümbritsevat vaimustavat ilu imetleda. Raske teerada jääb küll alles, kuid meie perspektiiv muutub ja vaatepilt on meile õnnistuseks.
“Nojah,” ütles ta, “mitte siis, kui jalad on väsinud.”
Ma mõistsin, et sel ajal, kui minu silmad olid aukartuses üles-poole tõstetud, olid Alisoni silmad kinnitatud raskele teerajale.
Meil kõigil on aegu, kui me jalad on nii väsinud, et me ei suuda meid ümbritsevat ilu näha. Väsitaval eluteel võime tegeleda raske olukorraga, hoolitseda eaka vanema eest, võidelda kaotusega, võtta endale liiga palju kohustusi, püüda majanduslikult pinnal püsida. Ükskõik, mis meie raskel teel ees seisab, ütleb Kristus meile: “Tulge minu juurde.” Kui me tuleme iga päev palvetades ja Piiblit lugedes Jumala juurde, siis me õpime Vaimult ja tunneme Jumala kätt, mis tõstab meie pilgu ülespoole ja laseb meid ümbritsevat vaimustavat ilu imetleda. Raske teerada jääb küll alles, kuid meie perspektiiv muutub ja vaatepilt on meile õnnistuseks.
Gina Bylsma (California)