Kättesaadavus
Lugege Jeremija 1:4-10
Kuid Issand ütles mulle: “Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin.” (Jeremija 1:7)
Mu hea sõber rääkis mulle loo sellest, kuidas teda paluti jumalateenistuse ajal laulda. Kui ta heitis pilgu üle koguduse, tundis ta ennast halvasti, sest nägi kirikus palju inimesi, kes olid varem jumalateenistuse ajal laulnud.
Ent pärast jumalateenistust tegi üks tore naine tema laulmise kohta komplimente, öeldes, et see oli “üks parimaid tunnistusi”, mida ta on eales kuulnud. Mu sõber rääkis talle oma ebakindluse tunnetest, sest ta võrdles ennast hoopis teiste lauljatega.
Naine vastas talle, et Jumal on vähem mures meie võimete kui kättesaadavuse pärast. Jumalal on hea meel, kui me oleme valmis kasutama oma oskusi, et teenida ning ei mõtle sellele, kui vähe on meil enda arvates oskusi.
Oma puude tõttu pean ma kasutama ratastooli. See oli minu jaoks hea lugu, sest minagi võitlen pidevalt samade tunnetega ja võrdlen ennast teistega. Kuid mu puue ei mõjuta minu võimet Jumalat teenida. Jumal teab meie piiranguid ja igatseb vaid, et me oleksime valmis minema sinna, kuhu ta meid juhib.
Ent pärast jumalateenistust tegi üks tore naine tema laulmise kohta komplimente, öeldes, et see oli “üks parimaid tunnistusi”, mida ta on eales kuulnud. Mu sõber rääkis talle oma ebakindluse tunnetest, sest ta võrdles ennast hoopis teiste lauljatega.
Naine vastas talle, et Jumal on vähem mures meie võimete kui kättesaadavuse pärast. Jumalal on hea meel, kui me oleme valmis kasutama oma oskusi, et teenida ning ei mõtle sellele, kui vähe on meil enda arvates oskusi.
Oma puude tõttu pean ma kasutama ratastooli. See oli minu jaoks hea lugu, sest minagi võitlen pidevalt samade tunnetega ja võrdlen ennast teistega. Kuid mu puue ei mõjuta minu võimet Jumalat teenida. Jumal teab meie piiranguid ja igatseb vaid, et me oleksime valmis minema sinna, kuhu ta meid juhib.
Sandra Vaughan (Pennsylvania)