Paastuaja esimene pühapäev

Ma kasvasin üles ajal, kui meie riigis kirjutati sõna “Jumal” väikese algustähega. Usklikke peeti harimatuteks ja ebausklikeks. Sellegipoolest olid kodud igal kevadel ühel konkreetsel päeval täidetud ebatavaliste küpsetuslõhnade ja värvitud munadega, õhus valitses pidulikkus. Mulle meeldis kulitši küpsetada ja mune värvida. Inimesed käisid ka surnuaias. Paljudel juhtudel oli see ainus päev aastas, mil meenutati lahkunuid. Kui teie laud oli kaetud pühaderoogadega ja te käisite surnuaias, siis olid ülestõusmispühad hästi tähistatud.

Siis võtsin ma Issanda oma ellu. Ma avastasin, et munade värvimine ei ole tähtis, rikkalik laud ei ole vajalik ja lähedaste haudadel võib käia igal ajal.

Minu jaoks on ülestõusmispühad valguse püha. Isegi kui pilved katsid ülestõusmispühade ajal päikese, kaunistas Kristuse valgus päeva. Ma arvan, et ma ei saa kunagi täpselt aru Kristuse maa peale tulemise sügavat tähendusest, kuid ma tunnen tema lõputut armastust. Ja sellepärast on mul rõõm teada, et ülestõusmispühad on ime, mis on otseselt minuga seotud.