Tänulikult andes

Misjonireisi ajal Ecuadorisse külastasin ma tuultest räsitud Andides ketšua indiaanlaste kirikut. Pastor ja ta naine näitasid meie vabatahtlike rühmale uhkusega kirikuhoonet, kus me nägime ühe toa nurgas tohutu suurt džuudist kottidest väljapudenevat kollase maisi kuhja. Ma küsisin, kas sellel maisikuhjal on mingi eriline tähendus. Nad selgitasid, et nende põllumajanduslikus kogukonnas tõid usklikud kirikule alati kümnendiku oma saagist. Kogudus kasutas seda toitu nendele külaelanikele jagamiseks, kellel ei olnud piisavalt süüa või spetsiaalseteks päevadeks tervele kogukonnale. See oli Jumala armastuse ja hoolitsuse tunnistus nende elus.

Ma olin sellest heldusest, tänulikkusest ja sõnakuulelikkusest hämmastunud ja liigutatud. Mis saaks juhtuda meie kirikutes, kui me kõik otsustaksime anda Issandale tagasi sõna-sõnalt kümnendiku kõigest, mis meil on? Kui paljude vajadusi saaksime me nende varudega rahuldada?