Haigeid südameid ja kodusid tervendades

Kell kaks öösel helises telefon. “Räägib politseijaoskond. Me võtsime autosse ema ja kolm last. Lapsed on üsna viletsas seisundis.”

Ma olen olnud peaaegu kolmkümmend aastat sotsiaaltöötaja ja sellised kõned on muutunud mu elu igapäevaseks osaks. Ma olen pidanud nägema füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset ahistamist või vanemate hoolimatut suhtumist oma lastesse ning see on täitnud mind sügava vihaga. Vihale järgnes kurbus, kui ma nägin, et paljud lapsed on omandanud enesekaitse: “Ma löön sind enne, kui sina mind.” Ma teadsin, et ilma vahelesegamiseta võivad nad kergesti järgida oma väärkohtlevate vanemate eeskuju.

Paljud neist vanematest ei olnud kunagi kogenud tõelist armastust ja tunnustust. Nad ei teadnud, kuidas oma lapse eest õigesti hoolitseda. Mul oli sageli raske võtta aega, et neid inimesi tundma õppida ja nende eest armastusega hoolt kanda. Aga ma sain selgeks, et kui ma luban Jumalal minu kaudu armastada – eelkõige mind muuta –, siis suurendan ma tõenäosust, et näen, kuidas nii vanemad kui lapsed muutuvad. Oma ebatäielikkust üles tunnistades suudan ma neid tõhusamalt teenida. Kui me tunnistame oma puudulikkust, saame me näidata teistele Jumala armastust, mis meis kõigis olevat rikutust tervendab.