Paastuaja neljas pühapäev

Lapsepõlves ei käinud ma kunagi kirikus, seepärast olid üles-tõusmispühad minu jaoks vaid kanamunade värvimine ning koolist ja töölt vabad päevad. Isegi pärast seda, kui ma hakkasin regulaarselt kirikus käima, ei saanud ma täielikult aru üles-tõusmispühade ega ka ülestõusmise tähendusest.

Tollal olin ma rohkem keskendunud edu saavutamisele. Ma olin rajanud enda jaoks elu, mida olin alati igatsenud. Siis aga haigestusin ma epilepsiasse ja mu kolmekümne aastane karjäär lõppes ootamatult. Ma ei suutnud tööl käia, isegi autot juhtida ja ma tundsin oma sisemuses, et olen surnud. Minu senine elu oli lõppenud. Ma suutsin vaid mõelda: “Issand, mida ma nüüd teen?”

Mul oleks tollal olnud lihtne kogu lootus kaotada ja alla anda. Kuid pärast palvemeelseid mõtisklusi mõistsin ma, et isegi kui mu vana elu lõppes, saan ma veel palju teha. Niisiis hakkasin ma suunama oma jõupingutusi koguduse tööle. Jumal andis mu elule uue tähenduse, ülestõusmispühade sõnum on mulle selgeks saanud. Ükskõik missuguste õnnetustega me kokku puutume, saame me Jumala abiga uuesti alustada – ja koos Jeesusega uut elu kogeda.