Ärge unustage paluda

Lapsest peale olen ma võidelnud kogelemisega. Algkoolis ma lausa vihkasin klassi ees valjusti lugemist. Pereliikmed olid kärsitud ja sõbrad narrisid mind, paludes mind lausuda sõnu, mida ma ei suutnud hääldada. Minu kõneprobleem muutus naljaks, mille üle ma õppisin ka ise naerma. Siis ühel päeval Piiblit lugedes hakkasin ma märkama sõna paluge. “Täpselt,” mõtlesin ma endamisi. “Jeesus ütles meile, et me võime tema nimel kõike paluda ja ta teeb seda.”

Ma hakkasin palves Jumala poole hüüdma, paludes, et ta võtaks minult selle koorma. Jumala vastus saabus, kui ma sattusin kogelemisprobleemidega inimeste veebilehele. Ma lugesin sealt, et mõnikord võib kogelemine muutuda hullemaks, kui enne rääkimist ei hingata küllalt sügavalt. “Kas tõesti?” mõtlesin ma. On see tõesti nii lihtne? Ma hakkasin endale meenutama, et pean enne rääkimist sügavalt hingama ja pikkamööda mu kõnehäire kadus.

Meil kõigil on isiklikud küsimused ja õnnetud asjaolud, mille puhul Jumal tahab meid aidata. Miks me hoiame kinni asjadest, mille võib Jumala kätte anda? Ükskõik, mis see ka on, kui me usume tõotusesse, mille Jeesus andis Johannese 14:14, saame me iga päev palvetada ja abi paluda. Siis võime lootusrikkalt Jumala vastust oodata.