Nii kaugele, kui te näete

Palju aastaid tagasi sõitis mu vanaema kanuuga läbi Põhja-Kanada metsade kõnnumaa. Tema teejuhiks oli aastates pärismaalane, kes toimetas teda kõrvalisse suvituskohta. Saabus hämarus ja vanaema oli juba varem märganud, et mehel on hall kae. Veidi ärevana küsis ta, kas mees vajab kaldajoone nägemiseks abi. Teejuht vastas naeratades: “Ei, aga aitäh teile. Mõni aeg tagasi õppisin ma minema nii kaugele, kui näen ja kui ma sinna jõuan, siis näen ma veelgi kaugemale.”

Ma kuulsin seda lugu palju aastaid tagasi, kui ma olin noor mees, kuid see hakkas minus kõlama alles üsna hiljuti.

Minu abikaasa võitleb (ja väga vapralt) kopsuvähiga. Viimased viis aastat on haigus olnud aktiivne. Suurepärased meditsiini-töötajad on aidanud keemiaravi ja kiiritusega, kuid haigus ei ole sellegipoolest taandunud.

Nii tema kui ka minu võitlus on lasta ravil viia meid nii kaugele, kui me näeme ning siis minna edasi uue visiooni ja lahendusega, tulles toime sellega, mida järgmine päev toob. Meie lohutus on see, et me ei ole üksi! Jeesus, maailma valgus, on meiega.