Jätke järele

Väikeses külahaiglas töötades näen ja kuulen ma igasuguseid asju. Enamik meie hoolealuseid on vanurid. Mõned tulevad meie haiglasse selliste krooniliste haigustega nagu Parkinsoni tõbi. Ühel õhtusel külastusajal jälgisin ma, kuidas ühe haige tütar istus oma ema voodi kõrval. Selle aja jooksul ei vahetanud nad ühtki sõna, aga see ei tundunud mulle sugugi kummaline. Ma eeldasin, et paljude kooselatud aastate kestel olid nad teine-teisega nii palju jaganud, et võisid nüüd istuda vaikides, tundes ennast teineteise seltsis mugavalt ja rahulolevalt.

See pilt pani mind mõtlema sellele, kuidas ma täidan oma elu ja palved ebaoluliste sõnadega ning jään sageli ilma võimalusest lihtsalt olla Jumala ligiolus. Kui ma vaatasin seda ema ja tütart koos istumas, rääkis Laul 46:11 selgesti minu vastu: “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!”