Autismiga õnnistatud

Kui meie poeg oli kaheaastane, diagnoositi tal autism. Mu abikaasa märkas väikseid muudatusi tema käitumises; mõne kuu jooksul halvenesid tema kõne ja suhtlemisoskus märgatavalt. Rõõmus ja energiline poiss, keda me tundsime ja armastasime, oli kadunud, ta keskendus oma maailma. Mitte miski ei saanud meid ette valmistada selleks, mis meid ees ootas. Me pöördusime Jumala poole, palvetades oma poja tervenemise eest. Teades, et ta ei parane kunagi täielikult, palusime ka, et meid mõistetaks ja omaks võetaks.

Me leidsime erakooli, kus tegeldakse autistlike lastega. Kuue kuu pärast oli meie poeg märgatavalt muutunud. Me oleme suutnud aidata oma poja raskustest läbi, kuid ta jätkab iga päev sammhaaval arenemist. Vahelesekkumisele ja progressile keskendudes oleme arendanud tervisliku lähenemisviisi tema olukorrale. Me osaleme tervenemisprotsessis, emotsionaalselt meie perekonna heaks ja arengu osas meie lapse heaks. Nüüd tunduvad isegi väikseimad edusammud suurima õnnistusena. Ma usun kindlalt, et selle ootamatu õnnetuse kaudu oleme lähenenud nii Jumalale kui üksteisele.