Kas nõtrus võrdub tugevusega?

Tööintervjuudel palutakse mind alati kirjeldada oma tugevaid külgi. Kui ma ühel päeval intervjuuks valmistusin, adusin ma, et mul oleks palju kohasem kirjeldada oma nõrkusi. Kristlasena olen ma tugevam, kui ma olen oma kõige nõrgemas ja madalamas seisus, sest Kristus annab mulle jõudu. Sellisel korral olen ma rohkem valmis alistuma tema tahtmisele ja mitte lootma oma tugevusele või teadmistele.

Ma olen saanud selgeks, et võin vaadata neid kordi kui võimalusi teha kindlaks ja seista silmitsi oma nõtrusega, et Kristus saaks mind kinnitada. Kui mu enesehinnang on madal, võib mul tekkida kiusatus teisi allapoole kiskuda ja sellega oma ebakindlust varjata. Selle asemel saan ma meeles pidada Kristuse armastust, mis muudab mu hoiakut nii, et ma enam ei tunne ennast eba-kindlana. Kui ma kogen vihkamist või viha, siis vihahoo asemel võin ma avada oma südame Kristuse tingimusteta armastusele, mis astub viha ja kibestumise asemele. See kehtib kõikide emotsioonide kohta, mida me kogeme nõtrusena – kaasa arvatud ärevus, kartus, pettumus.

Pauluse õpetus selles kirjakohas võib tunduda ebaloomulik – et kui me oleme nõdrad, siis oleme kõige tugevamad, kuid see on tõsi. Oma isiklikus väes või teadmistes ei ole meil jõudu. Kui me aga anname oma mured Kristuse kätte ja usume temasse, muudab Kristus meid tugevaks.