Muudetud vaim
Lugege 2. Timoteose 1-7
Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. (2. Timoteose 1:7)
Meie perekonnas avaldub ärevus. Mu ema kannatas depressiooni ja paanikahäirete käes, mis pani mind tundma, et ta on emotsionaalselt endasse tõmbunud ja tundetu. Ent 1970. aastatel ei olnud depressioon kui haigus laialt mõistetav. Me lihtsalt võtsime omaks, et meie vaikne ema, kes meile süüa tegi, koristas ja õmbles, naeris või koguni naeratas väga harva. Ta ei kurtnud kunagi, üksnes kannatas.
Üsna noorena olin ma õnnelik, et sain oma süngest kodust lahkuda. Kuid aastaid hiljem, olles pereema ja edukas töötaja, leidsin ma, et ka minul ilmnesid samasugused vaimsed nähud. Kui tekkis mure või kriis, tõmbusin ma pingule ja kaldusin paanitsema. Ma uskusin pidevalt, et varsti juhtub mingi õnnetus. See pinge tõi kaasa kokkuvarisemise. Ühel päeval ei suutnud ma hirmu pärast liikumatuna voodist välja tulla. Arst kirjutas mulle ravimid ja kuigi need aitasid, tahtsin ma paluda Jumalalt tervenemist. Ma tundsin ära vaimsed harjumused, mis vajasid muutmist, ja uskusin, et Jumala vägi teeb mind vabaks.
Ma hakkasin Jumala Sõna üle mõtisklema. “Jumal ei ole ju mulle andnud hirmu vaimu,” kordasin ma ikka ja jälle, kui mind valdas paanikahoog, mis pani mu südame pekslema. Peagi tundsin ma, kuidas minust voolas üle rahu, Jumala väe ja armastuse rahu ning terve vaim. Aastaid hiljem võin ma kinnitada, et Jumal andis mulle tõepoolest terve vaimu. Nüüd kogen ma harva ärevust ja kui see juhtub, meenutan ma seda salmi.
Üsna noorena olin ma õnnelik, et sain oma süngest kodust lahkuda. Kuid aastaid hiljem, olles pereema ja edukas töötaja, leidsin ma, et ka minul ilmnesid samasugused vaimsed nähud. Kui tekkis mure või kriis, tõmbusin ma pingule ja kaldusin paanitsema. Ma uskusin pidevalt, et varsti juhtub mingi õnnetus. See pinge tõi kaasa kokkuvarisemise. Ühel päeval ei suutnud ma hirmu pärast liikumatuna voodist välja tulla. Arst kirjutas mulle ravimid ja kuigi need aitasid, tahtsin ma paluda Jumalalt tervenemist. Ma tundsin ära vaimsed harjumused, mis vajasid muutmist, ja uskusin, et Jumala vägi teeb mind vabaks.
Ma hakkasin Jumala Sõna üle mõtisklema. “Jumal ei ole ju mulle andnud hirmu vaimu,” kordasin ma ikka ja jälle, kui mind valdas paanikahoog, mis pani mu südame pekslema. Peagi tundsin ma, kuidas minust voolas üle rahu, Jumala väe ja armastuse rahu ning terve vaim. Aastaid hiljem võin ma kinnitada, et Jumal andis mulle tõepoolest terve vaimu. Nüüd kogen ma harva ärevust ja kui see juhtub, meenutan ma seda salmi.
Elizabeth Penney (Georgia)