Leivamurdmise saladus

Lugege Markuse 14:17-25

Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.

1. Korintose 11:26
Kaua aega mõtisklesin ma leivamurdmise tähenduse üle. Ühel päeval, kui ma oma pingist altari ette kõndisin, sain ma sellest aru. See tee kestis kauem, kui ma olin mõelnud.

Minu jaoks tähistab leivamurdmine Kristuse pikka teed elust ristilöömise ja ülestõusmiseni. See on tee, mille kogu maailma kristlased läbivad iga leivamurdmisteenistuse ajal. See on tee, mille pühakud läbisid kaua enne meid. Leib, mida me sööme, meenutab meile mannat, mida Jumal kõrbes Iisraeli rahvale andis. Vein on Jumala armu eluandev veri, mille Kristus meie lunastuseks ohverdas.

Leivamurdmise ajal räägitakse alati meie usu lugu ja me kuulame seda. Leivamurdmise ajal teenime me oma vendi ja õdesid, isegi kogu maailma. Ja kui me näeme põgusalt tõde, mis peitub saladuses, ja leivamurdmisest saab pigem ilmutus kui rutiin, siis muutub me elu radikaalselt. Leivamurdmine on ime, mis volitab meid Kristuse pärast viima Jumala armastust maailma.

Palve

Jumal, tänu Sulle leivamurdmise saladuse eest, milles me kogeme Sinu kohalolu. Aita meid näha Sind nendes, kellega me kokku puutume. Las me tunneme ja jagame Sinu armastust veel rohkem. Aamen.

Päeva mõtisklus

Leivamurdmise kaudu võib me elu täielikult muutuda.

Palve tulipunkt

Need, kes teenivad leivamurdmise ajal.

Markuse 14:17-25
Jeesuse viimne paasasöömaaeg

17Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
18Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma
ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab
mu ära.”
19Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle
ütlema: „Ega ometi mina?”
20Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes
sööb minuga samast kausist.
21Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on
kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära
annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks
sündinud.”
22Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja
andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
23Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad
kõik jõid sellest.
24Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse
paljude eest.
25Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu
viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala
riigis.”

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.