Leppimine

Minu kooliaegne toakaaslane Ginger ja mina olime lahutamatud. Me käisime koos söömas, külastasime teineteise kodusid, rääkisime teineteisele oma suurimaid saladusi ning käisime koos kirikus.

Pärast välismaal õppimist otsustasin ma käia ka teistes kirikutes. Ginger muutus kaugeks ja ebasõbralikuks. Ta teatas, et kui ma lähen teise kirikusse, siis ei ole me enam sõbrad. Ma olin solvunud, häiritud ja lootsin, et ta muudab meelt. Kuidas ta võis küll uskuda, et kui me käime erinevates kirikutes, siis me pole enam sõbrad?

Mitu kuud hiljem adusin ma, et tema kogudus õhutas oma liikmeid olema teistest erilisemad. Ma olin tänulik, et Jumal lasi mind sellest kogudusest lahkuda, kuigi ma leinasin oma sõbra kaotust. Ma jätkasin Gingeri eest palvetamist. Ma saatsin talle e-meiliga piiblisalme. Ma igatsesin meie osadust.

Kuus aastat hiljem sain ma Gingerilt sõnumi. Ta kahetses, et oli meie sõprusele järsu lõpu teinud. Ta ei olnud enam selle koguduse liige, kust minagi olin lahkunud, ja ta oli aru saanud, et Jumala armastus ei ole piiratud ühe kiriku või organisatsiooniga. Ma andsin talle andeks ja rõõmustan, et me oleme jälle sõbrad. Jumala armastus innustab meid andeks andma ja leppima.