Jumalale toetudes

Matkakepp on matkaja oluline abimees. Kui ma kõnnin mägedes mööda kivide ja juurtega kaetud järske teeradasid ülespoole, leevendab matkakepp survet mu põlvele ning kui ma liigun allapoole, aeglustab see mu laskumist ja hoiab mind kukkumast, kui mu jalg juurtel ja kividel libiseb. Kui mu matkakepp ükskord mööda mäenõlva alla libises, et kõhelnud ma hetkegi, et kepi kättesaamiseks sellele järele libiseda.

Mõned usuvad, et Jumal on tugi, millele nõjatuda, kui me ei saa eluraskustega hakkama, aga mina tunnistan meeleldi, et ma ei suuda üksinda eluraskustega toime tulla. Ma suudan kõike koos Kristusega (vaadake Filipi 4:13), kui ma aga loodan iseendale, siis teen ma palju vigu.

Ma olen õppinud toetuma Jumalale saamaks puhkust, juhtimist, jõudu ja tarkust, et astuda järgmist sammu ja teada, kuidas vastata. See meenutab mulle samuti, et see maailm ei ole mu kodu. Ühel päeval elan ma igavesti taevas, kus Jumal kõrvaldab raskused, millega ma praegu kokku puutun, kuid seni pean ma temast sõltuma. Kui tulevad raskused, saame me ülespoole sirutuda ja Jumalale toetuda.