Vaadake üles

Käes oli reedene päikeseloojang ning me olime abikaasaga just oma ammuoodatud siseõue valmis saanud. Me olime väsinud. Me istusime siseõues, nautides oma saavutust, ja vaatasime maja tagumise külje suunas. “Ma arvan, et ma ei ole kunagi seda vaadet tähele pannud, aga sina?” küsisin ma. “Vaata majast kõrgemale,” lausus ta, osutades tohutu suurele üle katuse kõrguvale tammepuule.

Me ehitasime oma maja nii, et see saja-aastane tamm oleks meie eesaias, sest puu tüvi oli väga ilus, aga nüüd nägime seda teistsugusest vaatepunktist. Ma mõtlesin: “Kõik need aastad, kõik need probleemid ja õnnistused, mida me oleme koos selle majaga jaganud, ning ma ei ole kunagi märganud, et see puu varjas meid ülevaltpoolt.” See andis mulle täiesti uue perspektiivi.

See puu meenutab mulle meie armastavat Loojat. Me tegeleme päevast päeva oma töö ja pere eest hoolitsemise, pettumuste ja võitlustega, mida elu esile toob, õppides vastu võtma nii elu tragöödiaid kui õnnistusi. Me kipume unustama, et kogu selle aja jooksul Jumal katab meid, hoolitseb meie eest ja armastab meid tingimusteta. Ja kui me selle kõige eest Jumalat täname, saame me täiesti uue perspektiivi.