Kes veeretab kivi minema?

Väikese tüdrukuna jumaldasin ma oma isa. Kui tema ja mu ema olid kaheksakümnendates aastates, olime oma perega õnnelikud, et nad elasid koos meiega. Ühel õhtul sai mu isa rabanduse. Isa viidi haiglasse, kuid ta seisund ei paranenud ja ta paigutati hooldekodusse. Ma tundsin hirmu, et varsti jääme me temast ilma.

Isa viimase nelja elukuu jooksul oli mu ema hämmastav. Aeg-ajalt oli ta väsinud ja muretses tuleviku pärast, kuid sai kiiresti oma jõu ja usu tagasi. Ma imetlesin ema võimet seda teha ja ta selgitas seda. Iga kord, kui ta hakkas hirmu tundma, mõtles ta naistele, kes läksid Jeesuse hauakambri juurde. Olles mures, kuidas nad liigutavad raske kivi ukse eest ja sisenevad haua-kambrisse, küsisid nad teineteiselt: “Kes veeretab kivi minema?” Kui nad kohale jõudsid, oli kivi sissepääsu eest ära veeretatud. Jumal mitte ainult ei andnud lahenduse nende murele, vaid ka tegi kingituse, mis ületas kõik nende lootused.

Kogu mu isa haiguse jooksul, kui mu ema või mina hakkasime muretsema, meenutasime me teineteisele: “Kes veeretab kivi minema?” Siis me naeratasime, teades, et Jumal aitab meid meie teel.