Valitu

Kui ma olin üheteistkümneaastane, kolis mu perekond uude linna. Kuna ma olin ümbruskonnas kõige väiksem poiss, siis tundsin ennast väga üksikuna. Uusi sõpru oli väga raske leida. Igal suvepäeval kogunesid ümbruskonna poisid pesapalli mängima. Kaks kõige vanemat poissi olid kaptenid ja valisid oma meeskonnad, ja nagu eeldatud, valiti mind viimasena. Ent nendel päevadel, kui üks vanematest poistest ei olnud kohal, siis oli kapteniks vanuselt järgmine poiss, Bobby. Mingil põhjusel valis ta mind alati esimesena. Neil päevil tundsin ma ennast kolme meetri pikkusena.

Aastaid hiljem küsisin ma temalt, miks ta valis mind suuremate ja paremate mängijate asemel esimesena, ning ta lausus mulle: “Ma valisin sind, sest sa andsid mängides oma parima, ükskõik kas me kaotasime või võitsime ja sa nautisid alati mängu. Mul oli rõõm sinuga ühes meeskonnas olla.” Sellest ajast peale olen ma seda alati kasutanud metafoorina oma osaduseks Jumalaga. Olukorrast hoolimata püüan ma nautida elu, mille Jumal mulle annab, ja anda tema jaoks parim. Ma ei tee imetegusid, aga ma olen õnnelik, kui Jumal ja mina oleme ühes ja samas meeskonnas.