Ma jäin sellest peaaegu ilma!

¹Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja
kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu.
See vapper mees oli aga pidalitõbine.
²Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt
vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.
³See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks
selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema
pidalitõvest terveks!”
⁴Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja
nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.”
⁵Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan
kirja Iisraeli kuningale!” Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme
talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd.
⁶Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see
kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma
sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.”
⁷Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas
oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata
ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe
pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga
tüli!”
⁸Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma
riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa
oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta
saab teada, et Iisraelis on prohvet!”
⁹Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa
koja ukse ees.
¹⁰Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast
Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!”
¹¹Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma
mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin
ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga
poole ja parandab nõnda pidalitõve.
¹²Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik
Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?”
Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.
¹³Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid:
„Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid
jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast,
siis sa saad puhtaks!”
¹⁴Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse,
jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks
ja ta sai puhtaks.
¹⁵Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta
saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma
tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis.
Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”
¹⁶Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma
seisan, ma ei võta mitte.” Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks,
kuid ta keeldus.
¹⁷Ja Naaman ütles: „Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele
nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei
taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui
ainult Issandale!
¹⁸Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu
isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele
nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand
andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni
templis!”
¹⁹Ja Eliisa ütles temale: „Mine rahuga!” Aga kui ta oli läinud
tema juurest tüki maad eemale,