Mittearmastusväärseid armastades

Mõni aasta tagasi kandsin ma seitsmekuist vanglakaristust purjuspäi autojuhtimise eest. Vangistuse esimese kahe nädala jooksul pääsesin ma vaevu kahest pussitamisest ja minult pressiti raha välja. See oli vaid algus. Ma olin pidevalt tunnistaja, kuidas nõrgemad langesid tugevate ohvriks: neilt võeti jõuga toit ära, sõnalised vägivallaähvardused, mida kasutati järjekorras vaheleminekuks, tekkide varastamine jääkülmadel talveöödel. Ma redutasin oma väikeses kongis, soovides, et türanniseerijad kaoksid põhjatusse auku.

Kaastundliku valvuri antud Piibli lugemine muutis kõik. Tundus, et teatud salmid – oma ligimese armastamisest ja teiste kohtlemisest nii, nagu ma tahaksin, et mindki koheldakse – valgustasid mu kongi nagu neoontuled. Kaksteist tundi päevas lugesin ma Piiblit, palvetasin ja palusin, et Jumal ilmutaks mulle, kuidas ma nii kaugele kõrvale kaldusin. Selle teekonna jooksul muutis Jumal mu südant. Nüüd suudan ma armastada kõiki inimesi oma elus, ka neid, kes sageli ei vääri armastust. Ma suutsin oma vaenlaste eest palvetada. Ma ostsin vangla puhvetist toitu oma vaenajatele.

Me peame tingimusteta armastama igaüht, keda me kohtame. Selle suure kohustuse on meile andnud Jumal, kuigi kristlastena tunneme sageli, et see on võimatu ülesanne. Kui me aga lubame Jumalal meie kaudu teisi armastada, siis saab see protsess meid imeliselt muuta.