Armu purskkaev

Minu naaberlinnas elava liiklusega tänava nurgal seisab hiiglaslik purskkaev. See on ümbritsetud astmetest, millel möödujad saavad päikese eest varjus olla ja nautida jahedat uduvihma, mis veest välja hõljub ja õhus tantsiskleb. Vesi purskub ettepoole, pritsib alla tiiki, siis niriseb madalamale, kust see lõpuks torude kaudu ringvoolu läheb. Selle ümber tunglevad iga päev inimesed, kes naudivad värske allika lihtsat ilu.

Ma sõitsin ühel päeval purskkaevust mööda just siis, kui ma tänasin Jumalat kõige eest minu elus. Jumal annab mulle heldelt, valades mind üle armastuse, halastuse ja eriti armuga. Ma sõltun täiesti Jumala armust, kuid leian siiski sageli, et mul on raske olla teiste vastu armuline.

Veekaskaadi nägemine meenutas mulle, et ma peaksin olema valmis pidevalt andma, just nii, nagu vesi selles purskkaevus voolab pidevalt värskendust pakkudes. Jumal puistab mu peale õnnistusi, kastes mind armastusega, mida ma ei vääri. Jumala arm, mis pidevalt minust üle voolab, julgustab mind seda teistele edasi andma.