Tehtud!

Veel aastaid pärast oma läbikukkumise mõistmist pani see mind suurt süüd ja häbi tundma. Mu laste isa oli neid kuri-tarvitanud ja mina – nende ema – ei olnud neid küllaldaselt kaitsnud. Minu tähelepanematuse tõttu kannatasid mu pojad tohutut vaimset, vaimulikku ja kehalist valu – valu, mida ma ei suutnud parandada.

Ma elasin lakkamatus kurbuses ja enesehaletsuses. Ma olin jätnud oma lapsed kaitseta. Kuidas ma võisin seda teha? Ma tundsin, et ma ei ole väärt elama. Kuid minu kõige mustematel hetkedel rääkis Püha Vaim mu südame vastu: “Jeesus on juba surnud selle eest; sina pead elama.” Ja ma teadsin, et see on tõsi. Ammu enne seda, kui ma mõistsin oma patu ulatust, suri Jeesus kõigi mu pattude eest, ka selle eest. Mina ei oleks kunagi suutnud leida lepitust, kuid Jeesus suutis.

Jumala rikkaliku armu eest tänulikuna alustasin ma teekonda tervenemise poole. Nõustamise kaudu sain ma rohkem teada väärkohtlemisest ja selle tegelikkuse moonutamise viisist. Ma hakkasin vastu enesesüüdistusele, tsiteerides Pühakirja meenutamaks, et Jumal on mulle andeks andnud ja armastab mind. Ma elan ning olen andeks saanud, omaks võetud ja armastatud.