Üheliikmeline komitee

¹Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat
suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast
seina.
²Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba:
kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas.
³Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!”
⁴Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus
suitsuga.
⁵Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et
ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel;
sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.”
⁶Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,
mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.
⁷Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu
huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
⁸Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt
läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
⁹Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale:
Kuuldes kuulete ega mõista;
nähes näete ega taipa!
¹⁰Tee tuimaks selle rahva süda
ja tee raskeks ta kõrvad
ning sule ta silmad,
et ta oma silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
oma südamega ei mõistaks
ja ei pöörduks ega paraneks!”