Aeg rüübata

Ühel hommikul rääkis mu sõbranna mulle, et ta oli käinud kuulsat piibliõpetajat kuulamas. Ta ütles, et see meeldis talle, kuid ta tahab varsti minna tagasi oma Piibli juurde ja põhjalikumalt uurida kirjakohti, millest räägiti, et loetut paremini mõista. Tema nädalalõpukogemus meenutas talle maratoonarit, kes haarab veetopsiku, joob selle tühjaks ja viskab topsiku minema. Sõbranna palus, et ma palvetaksin, et ta leiaks varsti aega lõdvestuda ja kõigest kogetust mõtiskleda.

Mulle meeldib mu sõbranna metafoor. Ma vajan aega koos Jumalaga sama palju, nagu ma vajan vett. Nagu mu sõbrannagi, tunnen ma ennast hästi, kui leian aeg-ajalt mõne minuti ja käin piiblirühmas selle asemel, et mitte midagi teha. Need võimalused aitavad mul tegutseda, kui ma olen jooksmas, just nagu veelonksud hoiavad maratoonarit kokku varisemast. Aga kui võistlus on möödas, siis istuvad jooksjad tugeva toidu ja suure koguse vedeliku taha, mis annavad nende kehale taastamiseks vajaliku kütuse. Võidujooks, milleks on meie elu, ei ole möödas enne, kui me sureme, seepärast peame leidma aega, et teha paus ja Jumala ligiolus juua.