Usu, mitte nägemise kaudu

Nagu “uskumatu” Toomas ülaltoodud Johannese 20:24-29 kirjakohas, muutub ka minu usk nõrgaks, kui ma ei näe otsekohe palvevastuseid. Ent ma olen saanud selgeks, et tõeline usk näeb välja nagu naise oma, kes kaotas nägemise. Et õppida elus toimetulekuks vajalikke oskuseid, käis ta pimedate koolis. Ühe harjutusena viidi õpilased kärestikele parvetama. Nad sõitsid väikestel täispuhutavatel kummipaatidel läbi metsikult vahutava vee ümber rahnude ja üle kivide. Ma kujutasin ette, kui hirmuäratav see võis olla – vali, mühisev ümbrus, kõikuv paat ja vesi pritsimas ning nad ei näinud, mis ees ootas.

Ma küsisin naiselt, kuidas ta võis teha midagi sellist, mida isegi hea nägemisega inimesed ei julgeks. “Ma usaldasin tee-juhti,” ütles ta. “Ma kuulasin, mida ta ütles, sõudsin, kui ta käskis, ja hüppasin paadi keskele, kui ta ütles ‘hüppa!’ Ma uskusin, et ta teab, kuhu me läheme, ja ta aitab meil toime tulla.”

Naine teadis, kuhu ta tahtis minna, usaldades täielikult oma teejuhti ja tema antud juhtnööre. Samal viisil palub Jeesus meid mitte elada ainult selle järgi, mida me näeme, vaid samuti selle järgi, mida Jumala Sõna meile ütleb ja mida Püha Vaim meie südamele sosistab. Me teame, et on olemas olukordi, mis võivad meile muret teha, kuid Jumal aitab meil toime tulla.