Igavesed käsivarred
Lugege 5. Moosese 33:26-29
Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsi-varred. (5. Moosese 33:27)
Sel suvel otsustasin ma alustada uue tegevusega ja läksin näiteringi. Me alustasime oma osade lugemisega käsi-kirjadest. Käsikiri andis mulle enesekindlust ja mulle meeldis seda oma osa esitades käes hoida. Kui kursus edenes, palus juhendaja, et me oma teksti pähe õpiksime. Avaetenduseks valmistudes olin ma hirmul, et võin oma teksti unustada.
Saabus esinemispäev ja juhendaja tutvustas meid, öeldes: “Täna esinevad meie näitlejad ilma turvavõrguta, seepärast toetage ja innustage neid.” Kui ma ilma käsikirjata lavale astusin, hakkas mu süda pekslema, sest ma tundsin ennast kaitsetu ja haavatavana.
Hiljem juhendaja tutvustamisele mõeldes adusin ma, et päris elus ei pea me kunagi ilma turvavõrguta esinema. Kui Mooses viis Iisraeli rahvast Tõotatud maa poole, siis tema viimased sõnad meenutasid neile, et kogu teekonna jooksul on Jumal tundmatul maal olnud nende varjupaik ja vägi. Ükskõik, missugune osa meile on antud elus mängida ja kui tundmatu on lava, on meie all Jumala käsivarred, mis meid hoiavad, lohutavad ja püüavad kinni, kui me kukume.
Saabus esinemispäev ja juhendaja tutvustas meid, öeldes: “Täna esinevad meie näitlejad ilma turvavõrguta, seepärast toetage ja innustage neid.” Kui ma ilma käsikirjata lavale astusin, hakkas mu süda pekslema, sest ma tundsin ennast kaitsetu ja haavatavana.
Hiljem juhendaja tutvustamisele mõeldes adusin ma, et päris elus ei pea me kunagi ilma turvavõrguta esinema. Kui Mooses viis Iisraeli rahvast Tõotatud maa poole, siis tema viimased sõnad meenutasid neile, et kogu teekonna jooksul on Jumal tundmatul maal olnud nende varjupaik ja vägi. Ükskõik, missugune osa meile on antud elus mängida ja kui tundmatu on lava, on meie all Jumala käsivarred, mis meid hoiavad, lohutavad ja püüavad kinni, kui me kukume.
Zoe M. Hicks (Georgia)